Mis asi on seltsing ja seltsinguleping?
Võlaõigusseadus (VÕS) sätestab seltsingulepingu mõiste järgmiselt: seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega (VÕS § 580 lg 1). Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega (VÕS § 580 lg 2).
VÕS seltsingu mõistet eraldi ei defineeri. Seltsingulepingu oluline tunnus on tegutsemine mingisuguse ühise eesmärgi nimel. Seltsinguleping on oma olemuselt ka kestvusleping, st see ei ole seotud mingi kindla tähtajaga, kui ei ole teisiti kokku lepitud. Seltsingulepingu kehtivus sõltub seltsingu eesmärgi saavutamisest või saavutamise võimatuse ilmnemisest.
Eestis on kohaldatud seltsingu põhimõtteid ka mitteabielulistele kooseluvormidele, kui osapooled on teinud panuseid ühiseks vajaduseks vajaliku vara soetamisel (vt nt RKTKo 29. aprill 2020 tsiviilasjas nr 2-18-255 ja allpool toodud näited). Seltsingulepingu regulatsiooni kohaldamine vabaabielu poolte vahelistele varalistele suhetele eeldab vabaabielu poolte poolt kas sellekohase seltsingulepingu sõlmimist otseste tahteavaldustega või tuleneb lepingu sõlmimine poolte käitumisest (kaudsete tahteavaldustega). Seltsingulepingu sätete kohaldamine eeldab sellisel juhul poolte käitumises ühise eesmärgi tuvastatavust, milleks võib olla poolte poolt ühiste jõupingutuste tegemine näiteks ühise eluaseme ostmiseks, ühise eluaseme kasutamise võimaldamiseks ja selle korrashoiu tagamiseks või elamu rajamine ühe seltsinglase kinnistule ning selle kasutamine poolte ja nende laste ühise elukohana. Ühise eesmärgi tuvastamine vabaabielu poolte käitumise alusel eeldab seega vähemalt ühise majapidamise olemasolu.
Ühise eesmärgi tuvastamine on seega hädavajalik hinnangu andmiseks sellele, kas pooled võisid olla sõlminud seltsingulepingu VÕS § 580 lg 1 mõttes.
Seltsingulepingu vormi osas kehtib lepinguõigusele omane üldine vormivabaduse põhimõte (VÕS § 11 lg 1). Seega võib seltsinguleping olla sõlmitud ka suulises vormis.
Poolte majanduslikud panused
Panuste tegemise kohustus on seltsingulepingust seltsinglastele tulenev keskne kohustus seltsingulepinguga kokkulepitud ühiste eesmärkide saavutamisel. Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine (VÕS § 581 lg 1). Seltsinglase poolt tehtavaks panuseks saab olla kõik see, mis võib olla tehingu esemeks ning mis aitab kaasa seltsingu eesmärgi saavutamisele. VÕS § 581 lg 1 fikseerib kõigest näitliku loetelu panuse võimalikest liikidest ning tegemist ei ole ammendava loeteluga. Panus peab olema rahaliselt hinnatav.
Majanduslikud panused võivad olla nt mõlema osapoole või ühe osapoole poolt laenu võtmine; mingisuguste tööde teostamisele kulunud aeg, kui see on rahaliselt hinnatav; säästude kasutamine; jooksva sissetuleku kasutamine; kolmandatelt isikutelt saadud rahalised vahendid (RKTKo 2-16-12328); kulutused kinnisvara säilitamiseks ja majandamiseks (viidatud RKTKo 3-2-1-129-16). Panus peab olema alati seotud seltsingu vajaliku eesmärgi saavutamisega.
Seltsingu likvideerimine
Seltsingulepingu lõppemise tuvastamine on vajalik seltsingu likvideerimiseks. Seltsingulepingu lõppemisel toimub VÕS § 600 lg 1 esimese lause järgi seltsingu likvideerimismenetlus ja vara jaotatakse seltsinglaste vahel. VÕS § 600 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse likvideerimisele kaasomandi jaotamise sätteid, kui VÕS 33. peatükist ei tulene teisiti. Seltsinguvara tuleb likvideerimisel müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tagastamiseks.
VÕS § 602 lg 1 järgi tuleb seltsingu likvideerimisel täita seltsinguvarast esmalt seltsingu kohustused ning pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. Kui panust ei ole võimalik tagastada, tuleb VÕS § 603 lg 3 esimese lause järgi hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. VÕS § 603 lg 3 teise lause järgi ei maksta hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises. Teenuse all, mis ei kuulu seltsinglasele hüvitamisele, tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd jms tegevust (RKTKo 3-2-1-36-07, p 16). Samas tuleb igal juhul hüvitada seltsinglasele eelkõige neid panuseid, mis on rahaliselt täpselt mõõdetavad või mille tulemusel on seltsinguvara väärtus suurenenud.
Riigikohus on varem leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab analoogia korras kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
- mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
- pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo 3-2-1-109-14, p 19 ja RKTKo 3-2-1-129-16, p 22).
Lõpetuseks
Kohtupraktikas pole alati tahetud seltsingulepingu sätetele tugineda põhjusel, et abieluvälisest kooselust ei saa isikutele siduvaid kohustusi tekkida ning eelduslikult pole sellise kooselu puhul tegemist ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes (Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-5330, p 9.1). Samuti ollakse seisukohal, et seltsingulepingu sõlmimine vabaabielus olevate isikute vahel ei ole küll täielikult välistatud, kuid abieluvälise kooselu lõppemisel ei peaks siiski toimuma kõikehõlmav likvideerimismenetlus panuste tagastamise ja kogu seltsingusse soetatud vara jaotamisega. Kuid ka sellisel juhul on kohtute järeldus olnud, et vähemalt mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul võib seltsingu sätteid kohaldada. Seega võiks analoogia korras seltsingu sätteid kohaldada ka sama varalise eesmärgi saavutamisel saavutatud vara jagamisel.
Riigikohus on selgitanud, et kooselu partnerite nõuete lahendamisel tuleb ühe partneri rahalist nõuet teise vastu esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi (vt RKTKm 3-2-1-44-11, p-d 30, 32). Seega, kui eelduste kontrollimisel jõutakse järeldusele, et tegemist ei ole seltsingulepinguga, siis tuleb järgmisena vaadata, kas nõudeid on võimalik lahendada käsundita asjaajamise järgi ja alles seejärel alusetu rikastumise sätete kohaselt.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.