Käesolevas artiklis otsime vastust järgmisele küsimusele – kas vabandamisest piisab, et kompenseerida au ja väärikust riivava kommentaari avaldamise tagajärgi? Lisaks vaatame, mida au teotamine üldse tähendab.
Kõigepealt tuletame meelde, et Eesti õiguses sätestab au teotamisest tuleneva nõudeõiguse võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 1043 kohaselt kannatanule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. VÕS § 1046 lg 1 esimene lause sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
Alates 31. detsembrist 2010 kehtiv VÕS § 134 lg 2 sätestab, et muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Võlaõigusseaduse kommentaarid (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 134, punkt 4.2.2) selgitavad, et isikuõiguste rikkumise puhul on sageli siiski võimalik mittevaraline kahju hüvitada ka muul viisil kui rahalise kompensatsiooniga (naturaalrestitutsioon, nt valeteabe ümberlükkamine, VÕS § 1047 lg 4). Nii võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega. Üldjuhul peakski selline muu kompenseerimise viis prevaleerima. Kannatanu peaks välja tooma mingid asjaolud, mis näitavad ära sellise kahjunõude õigustatust (rikkumise raskus, üleelamised jne).
Mida au teotamine üldse tähendab?
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 17 sätestab, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
Riigikohus on juba 30. oktoobril 1997 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97 selgitanud, et mõiste “au ja hea nimi” väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest. Au ja head nime teotavana on käsitletav negatiivse sisuga informatsioon siis, kui see põhineb andmetel, mis ei ole vastavuses tegelikkusega. Au teotavaks ei loeta tegelikkusele vastavate väidete avaldamist (Riigikohtu 20. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12).
Riigikohtu varasem praktika
Riigikohtu varasema praktika puhul tuleb meeles pidada, et kohtulahendid on tehtud enne VÕS § 134 lg 2 jõustumist 31. detsembril 2010.
Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise kompensatsiooni väljamõistmiseks ei piisa sellest, et kostja rikkus hageja õigusi. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel au teotamise korral peab hageja nõuet põhjendama. Hageja peab näitama, milles mittevaraline kahju seisnes ja tõendama kahju olemasolu. Kohus peab otsustama, kas esineb sellist kahju, mida kompenseerida rahaliselt. Isiklike õiguste rikkumise korral eeldatakse, et kannatanule tekitati mittevaralist kahju. Sellegipoolest pole igale au teotamise juhtumile põhjust reageerida rahalise kompensatsiooniga. Kohtumenetlus ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed (Riigikohtu 11. veebruari 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, punktid 16-17).
Kompenseerida võib näiteks seda, et au teotamine põhjustas olulisi ebamugavusi või negatiivseid muudatusi kannatanu elukorralduses või suhetes teiste isikutega. Samuti seda, kui kannatanu maine sai silmnähtavalt ja oluliselt kahjustatud. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus. Kuivõrd au teotamise objektiks on isiku maine, siis peaksid hüvitatavad olema raskemad tagajärjed. Kui isikut halvustavad faktiväited ja/või väärtushinnangud avaldatakse massimeedias, tuleb eeldada, et kannatanu mainet kahjustatakse oluliselt (viidatud lahend nr 3-2-1-11-04, punktid 18-19).
13. mai 2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05 selgitas Riigikohus punktis 29, et kahju tekitaja vabandamine omab tähtsust rahalise hüvitamise nõude lahendamisel. Lisaks kohtumenetlusele ja kohtulahendile, võib kohus au teotamisega tekitatud moraalse kahju rahalises väljenduses lugeda heastatuks kahjutekitaja vabandusega.
Riigikohtu hilisem praktika
23. märtsi 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-5449 täpsustas Riigikohus punktis 15, et vabandamine on tähtis hüvitise suuruse määramisel. Seda olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud eksimust ja teinud kõik mõistliku rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. Varasemas kohtupraktikas tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 leidis Riigikohus, et kannatanu peab hüvitamise nõuet põhjendama ja tõendama kahju olemasolu. Viidatud tsiviilasjas nr 2-21-5449 selgitas Riigikohus, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. See tähendab, et mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama.
Artikli esimeses osas viidatud VÕS kommentaarid selgitasid, et mittevaralist kahju saab hüvitada ka muul viisil kui rahalise kompensatsiooniga. Riigikohus on aga hilisemas praktikas asunud seisukohale, et VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma (Riigikohtu 4. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, punkt 18; Riigikohtu 9. märtsi 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-2032, punkt 13).
Ringkonnakohtute praktika
Tallinna Ringkonnakohus tugines 12. aprilli 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-17023 punktis 9.1 VÕS § 134 lõikele 2. Kui isik vastutab deliktiõiguslikult teise isiku isikliku õiguse rikkumise eest, peab ta maksma kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. Hüvitise suuruseks määras kohus 1000 eurot.
Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-20-17055 kinnitas kohus samuti punktis 10.1, et isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Hüvitise suuruseks määras kohus 500 eurot.
Maakohtute praktika
21. aprilli 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-22-18548 tugines Harju Maakohus samuti punktis 35 sellele, et VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma. Küll aga kinnitas kohus, et vabandamist saab hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta. Kohus võttis kahju hüvitise määramisel arvesse, et kostja ei olnud avaldanud kahetsust seoses hagejale õigusvastase kahju tekitamisega ega palunud vabandust. Hüvitise suuruseks määras kohus 600 eurot.
Harju Maakohtu 11. oktoobri 2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-5449 tugines kohus punktis 17 sellele, et võrreldes varasema sätte sõnastusega ei näe VÕS § 134 lg 2 kehtiv sõnastus ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata. Kohus võttis arvesse, et kuigi kostja on korduvalt avaldanud kahetsust, siis ei olnud kohtu hinnangul kostja kahetsus siiras. Hüvitise suuruseks määras kohus 500 eurot.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kui au teotamine on tuvastatud, siis ei piisa selle negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks vaid vabandamisest. Viimase kohtupraktika valguses ning tuginedes VÕS § 134 lõikele 2 jõuame järeldusele, et au teotamise korral tuleb kahjustatud isikule tasuda alati mõistlik rahasumma. Vabandamist saab hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, kuid vabandamine ei vabasta hüvitise tasumise kohustusest täielikult.
Kui soovid lähemalt lugeda hüvitiste suurusest, siis saab seda teha tutvudes meie teiste artikliga:
- “Kui palju kohtud laimamise eest raha välja mõistavad?” Viidatud artikkel vaatleb 2020. a kohtupraktikat laimunõuetes.
- “Kahjuhüvitise suurus laimunõuetes 2021. aastal”
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.