Tartu Ringkonnakohus lahendas 31. märtsi 2022 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 2-21-2716 vaidlust, mille kohaselt hageja kukkus 6. veebruaril 2021 Kiviõlis ülekäigurajal ning nõudis seetõttu kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist. Kukkumise põhjustas libe ja liivatamata tee.
Ringkonnakohus tuvastas, et Kiviõli linnas asuva sõidukite liikluseks ettenähtud tee (või teeosa) korrashoiukohustus lasub kostjal.
Ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 7 järgi täidab kohaliku tee osas omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus (praegusel juhul seega kostja). Sama lõike kohaselt võib kohalik tee olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee. EhS § 92 lg-st 5 tulenevalt on kohalik tee avalikult kasutatav tee, mida igaüks võib kasutada, järgides õigusaktides sätestatud piiranguid. EhS § 97 lg 1 järgi tuleb teed ja tee toimimiseks vajalikud rajatised hoida korras viisil, et need vastaksid nõuetele ning tagatud oleksid tingimused ohutuks liiklemiseks. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kehtestab tee seisundinõuded valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tee seisundinõuded (avalikult kasutatavale teele) on kehtestatud Majandus- ja taristuministri 14. juuli 2015. a määrusega nr 92. Tänava talvise seisunditaseme nõuded (sõltuvalt tänava liigist) on esitatud tabelina määruse lisas 7. Määruse lisas 9 on esitatud teede hooldustsükli aeg arvestatuna tundides. Määruse § 27 lg 1 kohaselt on hooldustsükli aeg tähtaeg, mille lõpuks peavad tee talvised seisundinõuded olema täidetud. Sama paragrahvi lõike 2 teise lause järgi arvestatakse tänava hooldustsükli aega libeduse tekkest või lumesaju või tuisu algusest. Paragrahvi 5. lõikest tuleneb, et 3. ja 4. seisunditasemega teedel, millisteks on mh põhi- ja jaotustänavad, peab olema tehtud ennetav libedusetõrje kogu sõidutee ulatuses, kui ilmaprognooside, teeilmajaamade andmete või muude selliste andmete alusel on tõenäoline haardeteguri vähenemine alla nõutava.
Eelnevat arvestades pidi kostja teostama talvist teehooldust mh libedusetõrjet, et tagada liikluse ohutus, sh jalakäijate ohutu liiklemine. Tõenditest ei nähtunud, et kostja oleks neid EhS § 97 lg-st 1 tulenevaid kohustusi täitnud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 lähtudes peab kostja teo õigusvastasust tõendama hageja. Samas on hagejal objektiivselt keeruline tõendada negatiivset asjaolu (libedusetõrje tegemata jätmist). Samuti on linna tänavatel teostatud libedusetõrjet puudutavad andmed ja dokumendid eelduslikult kostjal endal. Sellises olukorras oleks kostja pidanud esitama tõendeid libedusetõrje tegemise kohta, kuid kostja sellekohaseid tõendeid ei esitanud.
Ringkonnakohtu hinnangul oli kostja rikkumise ja hageja kukkumise vahel põhjuslik seos võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 4 tähenduses. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja kukkumise ainsaks või peamiseks põhjuseks oli midagi muud peale sõidutee ülekäiguraja libeduse. Hagejal tekkinud kahju on VÕS § 1045 lg 3 järgi hõlmatud rikutud kaitsenormi (EhS § 97 lg-st 1) kaitse-eesmärgiga ning kahju seega ka VÕS § 127 lg 2 alusel hüvitatav. Kostja on kahju põhjustamises ka süüdi. VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd. Kostja on olnud oma kohustuste täitmata jätmisel hooletu (VÕS § 104 lg 3). Kostja ei ole tõendanud, et esinevad tema vastutust välistavad subjektiivsed asjaolud (VÕS § 1050 lg 2).
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Ringkonnakohus märkis, et tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral tuleb mittevaralise kahju hüvitisena VÕS § 134 lg 2 järgi alati kahjustatud isikule maksta mõistlik rahasumma. Samas oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6, § 134 lg 5 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11-13, 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Väljamõistetavad mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat “valu suurust” (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14).
Käesoleval juhul tekkisid hagejal tõenditest nähtuvalt kukkumise tõttu pindmine rindkerevigastus ja rindkere tagaseina muud pindmised vigastused. Taolisi vigastusi võib pidada kergeteks kehavigastusteks. Vigastused ei olnud püsivat laadi. Kukkumisega ei kaasnenud hagejal luumurde, lülisamba vigastusi, peatraumasid vms raskemaid tagajärgi. Ringkonnakohtu hinnangul ei toetanud asja materjalid hageja väiteid, et ta pidi saadud vigastuse tõttu olema ligi kaks nädalat kodus voodirežiimil, tundma pidevat valu ja kannatusi. Ringkonnakohtu hinnangul võisid hagejal kukkumise tagajärjel lühiajaliselt esineda liikumisraskused ja abivajadus teatud toimingutes, kuid tema tegevus ning elukorraldus ei olnud piiratud hageja väidetud määral.
Riigikohus on 2020. aastal koostanud kohtupraktika analüüsi “Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2018.–2019. aastal”. Selles analüüsis (lk-d 24–27) märgitu kohaselt jäid libeduse tõttu kukkumisega seotud tsiviilasjades hüvitiste suurused vahemikku 338 eurot kuni 500 eurot. 500 euro suurune hüvitis mõisteti välja asjas, kus kannatanu murdis kukkumise tagajärjel jalaluu, vajas erakorralist operatsiooni, ühe nädala pikkust haiglaravi ja kahe kuu pikkust taastumist, millega kaasnesid liikumisraskused ning abivajadus. 338 euro suurune hüvitis mõisteti välja asjas, kus kukkumine põhjustas kannatanul sääreluu murru ja ajutise töövõime kaotuse.
Arvestades seoses sarnaste, kuid raskemate tagajärgedega kukkumiste korral kohtute poolt aastatel 2018–2019 välja mõistetud hüvitiste summasid, vahepealsel ajal toimunud üldist elukalliduse tõusu Eestis ning juhtumi muid asjaolusid, pidas ringkonnakohus VÕS § 134 lg 2 kohaseks hüvitise mõistlikuks summaks 100 eurot.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.