Andmekaitse Inspektsioon andis oktoobri alguses välja uuendatud maksehäirete avaldamise juhendi, mis selgitab maksehäireandmete avaldamisega seotud õigusi ja kohustusi.
Juhend on kättesaadav siin.
Käesolevas artiklis teeme kokkuvõtte viidatud juhendist meiepoolsete kommentaaridega seoses varasemalt laekunud küsimustega.
1. Võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete avaldamise all peetakse silmas üksnes lepingulisi rikkumisi
Juhendis on tegelikkuses üritatud viidata sellele, et võlasuhtena isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1 mõttes ei ole silmas peetud lepinguväliseid võlasuhteid (nt alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine, kahju õigusvastane tekitamine).
Lepingud ei pea olema kirjalikud. Toome kohe esimese näitena palju poleemikat tekitanud parkimistrahvid ja nende kohta maksehäirete avaldamise. Parkimistingimuste avaldamisega parklasse sisenemisel (tavaliselt parkimistahvlil) esitab parkimiskorraldaja pakkumuse sõidukijuhile lepingu sõlmimiseks. Sõiduki parkimisega esitatakse sõidukijuhi poolt sellele nõustumus. Selliselt on parkimisleping sõlmitud ning tegemist on võlasuhtega IKS § 10 lg 1 mõttes.
2. Isikute maksehäireandmete avaldamine üksnes survemeetmena võla tasumise saavutamiseks ei ole lubatav
Meie praktikas on kahjuks paljude avaldatud maksehäirete eesmärgiks vaid võla tasumise saavutamine, millel andmete avaldamise peamise eesmärgiga, milleks on isiku krediidivõimelisuse hindamine, ei ole mingit tegemist. Tihtipeale on maksehäirena avaldatud isiku aegunud parkimistrahvid või muud aegunud võlgnevused. Aegunud võlgnevuse puhul on keeruline põhjendada, et nende avaldamise eesmärk on võlgniku krediidivõimelisuse hindamine. Selline maksehäire näitab vaid seda, kuidas võlausaldaja pole mingil põhjusel suutnud seaduses sätestatud tähtaega järgides oma nõuet maksma panna. Lisaks märgime, et isegi aegumata parkimistrahvide avalikustamisel jääb ebaselgeks, kuidas need isiku krediidivõimet võiksid aidata hinnata. Füüsilise isiku puhul räägime me tavaliselt mõnest paarikümne euro suurusest trahvist.
3. Andmetöötlejal on kohustus enne võlaandmete edastamist kontrollida, kas konkreetsel andmete pärijal esineb selleks õiguslik alus
Eelnev tähendab, et andmetöötleja peab tuvastama, et andmete pärijal on reaalne kavatsus isikuga lepingulistesse suhetesse astuda. Selleks peab andmetöötleja tuginema tõenditele, milleks võib olla näiteks laenutaotluse number ja kuupäev vm vabalt valitud tõendid.
4. Võlaandmete avaldaja peab veenduma, et avaldatavad andmed oleksid õiged
Võlgnevuse kindlakstegemisel ei piisa vaid arve väljastamisest. Seega ei piisa vaid arve esitamisest ka maksehäire avaldamiseks. Kui väidetav võlgnevus on tekkinud teenuse osutamisest, tuleks registripidajal välja nõuda näiteks teenuse osutamist tõendav leping; kui võlgnevus on tekkinud müügilepingust, siis võimalusel asja üleandmisakt, garantiipaberid vms (sh ka müügileping, kui see on kirjalikus vormis olemas). Juba eelnevalt esile toodud parkimistrahvide puhul peaks võlausaldaja tõendama, et parkimisleping oli sõlmitud. Selleks tuleb eelduslikult registripidajale edastada tõendid selle kohta, et vaidlusalune sõiduk parkis trahvi tegemise ajal trahvil märgitud asukohas, sõidukjuhile väljastati trahv (piisab ka kojamehe vahele panemisest) ning tõendada, millised parkimistingimused trahvi tegemise ajal parkimist reguleerisid (foto parkimistingimustega tahvlist).
Kui rikkumist tõendavad dokumendid puuduvad, ei ole andmetöötlejal võimalik tõendada andmete õigsust ja siis tuleks loobuda andmete edastamisest või rakendada täiendavaid kaitsemeetmeid
5. Võlaandmeid ei tohi avaldada tähtajatult
IKS § 10 lg 2 p-s 5 nimetatud 5-aastane tähtaeg on võimalik maksimaalne, mitte automaatne aeg võlaandmete avaldamiseks pärast kohustuse rikkumise lõppemist. Ka enne võlaandmete maksimaalse tähtaja saabumist võib andmete edastamine olla andmesubjekti õigustatud huve ülemäära kahjustav. Võlaandmete avaldamise pikkuse valikul tuleb arvestada rikkumise tõsidust ning andmete avaldamisega kaasnevat riivet konkreetse andmesubjekti eraelu puutumatusele. Asjakohasteks kriteeriumiteks osutuvad tavaliselt maksehäire suurus, selle tekkimise aeg, isiku üldine maksekäitumine ehk tema ülejäänud maksehäirete arv, võlgniku suhtlus võlausaldajaga nõude sissenõudmise ajal (püüdlus teha osamakseid, jõuda kompromissile või vastupidi võlgnevuse tasumisest kõrvalehoidmine), aga ka võlausaldaja ponnistused võla sissenõudmiseks. Võlaandmete avaldamine maksimaalses määras 5 aasta jooksul on lubatud vaid kõige tõsisemate võlakohustuste rikkumiste korral.
IKS § 10 lg 2 p 5 rakendub ka aegunud nõuete avaldamisele. Tüüpjuhtumite puhul aeguvad võlad tavaliselt 3 aastaga, kuid on ka erijuhtumeid. Näiteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lõikes 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg tuleb kohaldamisele siis, kui kohustusi rikuti tahtlikult. Tahtlust ei saa võlausaldaja ega registripidaja eeldada ning seda peab tõendama konkreetsetele asjaoludele tuginedes.
Olukorras, kus võlg jäeti tasumata, kuid on aegunud, on võlaandmeid IKS § 10 kohaselt õigustatud avalikustada aegumise tähtaja jooksul, millele võib IKS § 10 lg 2 p 5 kohaselt lisanduda maksimaalselt 5 aastat (nn 3 + 5 reegel). Küll aga tuleb taaskord hinnata avaldamisega kaasnevat riivet andmesubjekti eraelu puutumatusele ja teha seda samamoodi nagu ülal viidatud mitteaegunud nõuete puhul – arvestada maksehäire suurust, selle tekkimise aega jms.
Lisaks on juhendis väga huvitav tähelepanek selle kohta, et võlaandmeid võib maksimaalses ulatuses (5 aastat pärast aegumist) avaldada üksnes siis, kui võlausaldaja astus aegumistähtaja jooksul aktiivseid samme võlgnevuse sissenõudmiseks. Aktiivsuse hindamine on ilmselt jäetud registripidaja kanda, kuid selgitust juhendis selle kohta ei ole, mida registripidaja täpselt peaks hindama. Kas aktiivne samm võlgnevuse sissenõudmiseks on 1 kord aastas nõudekirja edastamine võlgnikule, või 2 korda või 6 korda? Kas aktiivsuse hindamisel piisab nõudekirja edastamisest võlgnikule või tuleb see ka kätte toimetada? Kas aktiivseks sissenõudmiseks tuleb esitada kohtule maksekäsu kiirmenetluse avaldus? Kuna juhend ei ole selles osas konkreetne (ja ega ilmselgi saagi olla), siis on väheusutav, et registripidaja sellise aktiivsuse hindamist väga tõsiselt võtab.
6. Andmete edastamine ei tohi kahjustada andmesubjekti õigusi või vabadusi ülemääraselt
Maksehäire avaldamise viis, kestus ja andmete sisu võivad olla riivet raskendavad asjaolud, mis muudavad kogu avaldamise inimest ülemääraselt kahjustavaks.
Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul tuleb maksehäire avaldada selliselt, et selgelt on eristatud ja välja toodud iga põhivõla suurus, st põhivõlg eristatakse kõrvalnõuetest (viivis, intress).
Samuti ei peaks inspektsiooni hinnangul maksehäireregistrisse jõudma väiksemad kui 100 euro suuruse põhivõlaga võlgnevused. Creditinfo Eesti AS kodulehel on käesoleva artikli avaldamise ajal märgitud, et võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumine peab olema vähemalt 30 eurot ning pärast maksehäire avaldamist maksehäireregistris võib maksehäire summa langeda alla 30 euro. Eelnev tähendab, et avaldatakse isegi alla 30-euroseid võlgnevusi.
Ülemäärase kahjustamise hindamisel on oluline ka võlgnevuste arv – üks võlgnevus ei ole inimest püsivalt iseloomustav käitumine ja maksehäire avaldamine või aastaid avaldamine on inimest sellisel juhul ülemäära kahjustav. Lisaks tuleb kaalumisel arvesse võtta võlgnevuse suurust.
7. Võlgnikku tuleb maksehäire avaldamisest teavitada
Aktiivset teavitamist võlaandmete kontekstis ei pea toimuma kahel juhul: 1) andmesubjektil on see teave juba olemas; 2) selle teabe esitamine osutub võimatuks või eeldaks ebaproportsionaalseid jõupingutusi (puuduvad füüsilise isiku kontaktandmed).
Lubatud ei ole olukord, kus algses laenulepingus viidatakse võimalusele, et võlgnevuse tekkimisel võidakse andmed edastada maksehäireregistrile avaldamiseks, kuid aastate möödumisel ning võlgnevuse reaalsel tekkimisel, võlgnikku sellest enam ei teavitata. Kui võlausaldaja ise võlgnikku ei teavita, on teavitamise kohustus maksehäireregistril võlgnevuse andmete saamisel.
Ka siis, kui võlg loovutatakse ja tekib uus võlausaldaja, peab uus võlausaldaja uue vastutava töötlejana, kellel on ka oma töötlemise eesmärk ja tingimused, võlgnikku teavitama uuest võlausaldajast ja oma andmekaitsetingimustest.
8. Maksehäire vaidlustamine
Esmalt tuleb vastuväitega pöörduda maksehäire avaldaja poole. Alles siis, kui keeldutakse taotlust täitmast või sellele ei vastata, tuleks pöörduda kas Andmekaitse Inspektsiooni või kohtusse. Inspektsiooni pöördumisel on soovitatud kasutada sekkumistaotluse vormi, mis on kättesaadav siin ning millele tuleb lisada kogu võlgniku ja maksehäire avaldaja vahel peetud kirjavahetus ning muud asjakohased materjalid. Samuti tuleb pöördumine (digitaalselt) allkirjastada.
Kui Andmekaitse Inspektsioon võtab kaebuse menetlusse, saab ta teha andmetöötlejale ettekirjutusi, määrata sunniraha, rakendada töötleja kulul asendustäitmist ning alustada väärteomenetlust.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.