Vanema õigus ülalpidamist saada
Iseenesest on perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 3 järgi ülalpidamist õigustatud saama ka muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ülalpidamist on PKS § 96 esimese lause järgi kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg 1 kohaselt kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. See tähendab hinnangu andmist, kas vanema enda sissetulek ja varaline seisund võimaldavad tal end piisavalt ülal pidada. Seega tuleb kõigepealt hinnata, kas vanem on võimeline ise endale ülalpidamist hankima. Kui vanem ei ole selleks võimeline, siis tuleb vaadata järgmise sammuna, et kes on esimeses järjekorras kohustatud vanemale ülalpidamist andma.
Kes peaks esimeses järjekorras vanemale ülalpidamist tasuma?
PKS § 107 lg 1 sätestab, et abivajava isiku abikaasa annab ülalpidamist esimeses järjekorras enne abivajava isiku sugulasi (sh lapsi). Kui abikaasa ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma abikaasale ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata, annavad ülalpidamist teises järjekorras isikud, kes on seda kohustatud tegema järgmisena (lapsed).
Seega, kui vanemal abikaasa puudub või ei ole abikaasa võimeline ülalpidamist tasuma, siis vaadatakse järgmise sammuna, kas on põhjendatud elatise väljamõistmine lapselt. Peame meeles, et artiklis peame lapse all silmas 18-aastast isikut. Siin võib laps esitada kõigepealt vastuväite, mille kohaselt tuleb ta täielikult elatise maksmisest vabastada allpool toodud põhjustel (PKS § 103 lg 1) ning alles siis, kui pole alust last elatise maksmisest vabastada, tuleb hinnata lapse rahalist võimekust vanemat ülal pidada.
Muuhulgas märgime, et Tartu Ringkonnakohus on 26. jaanuaril 2016 tsiviilasjas nr 2-15-2555 öelnud, et juhul, kui üks vanem on väljendanud soovimatust teiselt vanemalt toetust ühise lapse ülalpidamiseks saada, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et vanema ülalpidamiskohustus oma lapse suhtes langeb ära ja vanem võiks vaid seetõttu hilisemas eas lapselt ülalpidamist nõuda.
Millal võib laps oma vanema ülalpidamiskohustuse täitmisest vabaneda?
PKS § 103 lg 1 sätestab, et kohus võib kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda, eelkõige kui:
- ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku käitumise tagajärjel – näiteks viibib vanem vanglas kuritegude toimepanemise tagajärjel; pikaaegse alkoholi kuritarvitamise tagajärjel on halvenenud inimese tervis, töövõime ning üldine majanduslik toimetulek (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 30. septembri 2022 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-21-4824;
- õigustatud isik (vanem) on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu – selle väite tõendamiskoormis on lapsel; tegemist on olukorraga, kus vanem pole täitnud lapse ülalpidamiskohustust;
- õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes – näiteks ähvardab vanem tappa lapse või lapse ema ja on selle eest süüdi mõistetud.
PKS § 103 lõiget 1 ei kohaldata vanema ülalpidamiskohustusele, mis tal on oma alaealise lapse vastu.
Varalise seisundi hindamine ülalpidamiskohustuse täitmisel
Nagu eelnevalt öeldud, siis hinnatakse lapse varalist seisundit juhul, kui ei esine PKS § 103 lõikes 1 nimetatud aluseid ülalpidamiskohustuse täitmisest vabanemiseks. See, kas seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isik (laps) peab ka tegelikult ülalpidamist andma sõltub sellest, kas isikul on selleks piisavalt vahendeid. Ülalpidamist andma kohustatud isik vabaneb ülalpidamisest, kui ta ei ole oma muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma ülalpidamist oma tavalist ülalpidamist kahjustamata (PKS § 102 ja 107).
Mis siis saab, kui kohalik omavalitsus on vanemat ülal pidanud ja esitab lapse vastu nõude kulutuste hüvitamiseks?
Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-67-15 p-s 13 asunud seisukohale, et tasulise sotsiaalteenuse korral võib olla tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus täidab abivajava isiku ülalpidamiseks kohustatud isiku kohustust, mistõttu võib kohalikul omavalitsusel tekkida käsundita asjaajamisest tulenev kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kolmanda isiku käsundita asjaajamisest tulenev nõue ülalpidamiskohustuslase vastu tuleneb seadusest (VÕS § 1018 lg 1 p 3) ja sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 149 järgi kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest (viidatud lahendi nr 3-2-1-67-15 p 12).
Eeltoodud lahendi p-s 15 on Riigikohus selgitanud, et juhul, kui kohalikul omavalitsusel on abivajava isiku ülalpidamiskohustuslaste suhtes käsundita asjaajamisest tulenev nõue, on ülalpidamiskohustuslasel õigus esitada PKS §-st 102 tulenev vastuväide, s.o taotleda enda osalist või täielikku vabastamist ülalpidamiskohustuse täitmisest seoses asjaoluga, et isikul ei ole ülalpidamiskohustust tulenevalt oma majanduslikust seisundist võimalik täita.
Samuti on meie hinnangul analoogia korras lapsel võimalus tugineda vastuväitele PKS § 103 lg 1 järgi, mis käsitleb sarnaselt PKS §-ga 102 ülalpidamiskohustuse piiramise või sellest täielikult vabastamise aluseid. Samasugusele järeldusele on jõudnud Tartu Ringkonnakohus ülalviidatud lahendis nr 2-21-4824, milles leiti, et kohalikust omavalitsusest eestkostjal on laste vastu nõue vaid siis, kui lapsed on kohustatud oma vanemat üleval pidama. Kui lastel sellist kohustust ei ole, siis tuleb ainuüksi seetõttu jätta nende vastu esitatud hagi rahuldamata.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.