Perekonnaseaduse (PKS) § 97 p 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Täisealisele lapsele ei saa vanem enam elatist nõuda, vaid elatisenõude esitamise üle otsustab täisealine laps ise.
PKS § 101 lg 1, mille kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, ei kohaldu täisealiste laste suhtes, vaid üksnes alaealiste laste suhtes (RKTK 19. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Seega kaitseb PKS § 101 lg 1 eriliselt just alaealisi lapsi, tagades neile kui eripärastele (ja piiratud teovõimega) õigussubjektidele suurema kaitse minimaalselt eluks vajalike vahendite saamiseks.
Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt ei ole miinimumelatise rakendamine kõigile täisealiseks saanud õppivate või muul põhjusel abivajavate täisealiseks saanud laste elatisenõuetele põhjendatud, sest erinevalt alaealisest lapsest, kelle puhul eeldatakse, et ta ei suuda endale ise eluks vajalikke vahendeid hankida, saab täisealiseks saanud isiku puhul eeldada, et ta hangib endale eluks vajalikud vahendid ise. Üksnes juhul, kui täisealiseks saanud isikul ei ole vara enda ülalpidamiseks ja temalt ei saa õppetöö või muu mõjuva põhjuse tõttu eeldada sissetuleku hankimist oma vajaduste rahuldamiseks, tekib isikul õigus nõuda ülalpidamist. Olukorras, kus laps õpib statsionaarses õppes, saab eeldada, et ta ei suuda samaaegselt käia tööl ja end ülal pidada. Seejuures sõltub ülalpidamise ulatus isiku abivajaduse ulatusest. Selleks, et laps saaks täisealiseks saades õpinguid jätkata ega peaks enda ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tööle minema, ongi PKS § 97 p 2 järgi lapsel õigus nõuda oma vanematelt ülalpidamist. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhul, kui täisealiseks saanud laps suudab õpinguid kahjustamata paralleelselt ka töötada ja endale sissetulekut hankida, ei tuleks ülalpidamise ulatust määrates arvestada tema enda teenitud sissetulekutega. Eelkõige tuleb see kõne alla osakoormusega õppimise korral (Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-1074, punkt 11.1).
Seega tuleb täisealisele lapsele elatise tasumisel lähtuda PKS § 99 lg-st 1, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. PKS § 99 lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi.
PKS § 102 lg 2 esimene lause sätestab, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Küll aga on vanemal võimalik vabaneda täisealise lapse ülalpidamise kohustusest. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Seega peaks vanem ülalpidamiskohustusest vabanemiseks tõendama oma majanduslikku seisu ja suutmatust elatist tasuda. Erinevalt alaealise lapse ülalpidamisest ei pea vanem täisealise lapse ülalpidamiseks oma tavapäraseid vajadusi piirama ega pidama täisealist last endaga ühetaoliselt ülal (viidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11).
Kindlasti tuleb tähele panna, et kui täisealine laps, kelle kasuks elatist välja mõistetakse, omandab keskharidust, siis võib elatise välja mõista kuni keskhariduse omandamiseni. Kui laps ei omanda sel hetkel kõrgharidust, siis ei ole õigust nõuda ja alust mõista välja elatist kuni kõrghariduse omandamiseni. Kui laps asub pärast keskhariduse omandamist kõrgharidust omandama või asub õppima kutseõppe tasemeõppes, on lapsel võimalik pöörduda kohtusse vajadusel uue elatise nõudega.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.