Perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 2 esimese lause kohaselt täidab vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.
Riigikohus täpsustas 12. mai 2021 otsuses nr 2-18-6491 p-s 13.1, et PKS § 100 lg 2 esimeses lauses on eelkõige silmas peetud olukorda, kus lapse elukorralduse raskuskese on peamiselt seotud ühe vanema elukohaga, kes korraldab suurel määral lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja annab ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Sel juhul on ootuspärane, et lapsest lahus elav ja lapse vajaduste katmisel väiksemal määral osalev vanem panustab lapse ülalpidamisse ja täidab ülalpidamiskohustust lapsele elatise maksmisega.
Kui aga mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt, st olukorras, kus lapsel on vahelduv elukoht, siis ei tulegi elatist välja mõista. Sellisel juhul elatise väljamõistmiseks peab elatist nõudev vanem tõendama, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 9. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.1).
Riigikohus selgitas viidatud otsuses nr 2-18-6491 p-s 13.1, et PKS § 100 lg-t 2 on vaja täpsemalt tõlgendada olukorras, kus alaealine laps elab vanemate kokkuleppe või kohtulahendi alusel olulise osa (eelduslikult vähemalt 40%) ajast kummagi vanema juures, st et lapsel on vahelduv elukoht. Sellisel juhul peavad mõlemad vanemad eelduslikult last vahetult ülal ajal, mil laps elab kummagi vanema juures, kattes ka lapse põhivajadused. Eelnimetatud juhul ei esine PKS § 100 lg 2 esimeses lauses käsitletud olukorda, kus vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises.
Riigikohus selgitas viidatud tsiviilasja nr 2-18-6491 p-s 13.3, et kui lapsel on aga suhtluskorra järgi vahelduv elukoht, peab lapse kasuks ühelt vanemalt elatise väljamõistmise eeldusena olema esile toodud, et vaatamata lapse kummagi vanema poolsele vahetule ülalpidamisele on lapse vajaduste katmine raskendatud seetõttu, et vanemad ei ole jõudnud lapse ülalpidamiseks tehtavate kulutuste jaotamises omavahel kokkuleppele või ei täida üks vanem sellist kokkulepet ning selle tõttu tuleb teisel vanemal teha puudujääva osa katteks suuremaid kulutusi. Juhul kui selliseid asjaolusid ei esine, ei teki kummalgi vanemal lisaks ülalpidamise vahetule andmisele PKS § 100 lg-st 2 ja § 105 lg-st 3 tulenevat kohustust maksta lapsele elatist.
Tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmist tuvastades tuleb suhtluskorra olemasolu korral lähtuda kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorrast, mitte sellest, kui palju aega viibis üks vanem lapsega tegelikult koos. Suhtluskorrast mitte juhindumine loob täiendava tõendamiskoormise ning pisendab kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskorra tähendust, võimaldades vanemal suhtluskorrast ühepoolselt kõrvale kalduda ning selle kaudu omakorda mõjutada teisel vanemal rahaliste kohustuste tekkimist ja suurust.
Lapsele tagasiulatuvalt elatise väljamõistmise nõude lahendamisel ei ole ainumääravat tähtsust sellel, kui suuri kulutusi on üks või teine vanem teinud lapse ülalpidamiseks ja kas vanemate varalised panused on olnud võrdväärse suurusega. Oluline on see, kas kõik lapse vajadused on olnud kaetud. Kui lapse vajadused on rahuldatud seeläbi, et üks vanematest on kulusid kandnud rohkem ja teine vähem, kui on talle langev osa PKS § 105 lg 3 mõttes, siis võib suuremas osas lapsele ülalpidamist andnud vanemal olla tagasinõudeõigus teise vanema vastu arvestades mh vanema enda käitumist suhtluskorra täitmisel.
Elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest (nt abielu lahutamise korral ühisvara jagamisel) üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13).
Siinkohal tuleb meeles pidada, et kui elatis on juba jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud, siis tuleb elatise vähendamiseks pöörduda kohtusse.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama.