Saneerimismenetlusest lühidalt
Saneerimismenetlus on mõeldud alternatiiviks pankrotimenetlusele, mille kaudu on võimalik vältida ettevõtte likvideerimist (pankrotti), jätkata ettevõtte tegevust ja seeläbi rahuldada võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses, säilitada töökohti jms. Ettevõtte saneerimine on abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks. Kaitse andmise tingimus on aga, et ettevõtja suudab selle tulemusena vähemalt osaliselt võlad tasuda ja oma tegevust normaalselt jätkata.
Samas saab ka pankrotimenetluse käigus pankrotihaldur korraldada võlgniku majandustegevuse jätkamist. Mis on siis saneerimis- ja pankrotimenetluse erinevus?
Saneerimismenetluse eristamine pankrotimenetlusest
Peamine erinevus nende kahe menetlusliigi vahel seisneb selles, et kui pankrotimenetluse algatamiseks peab võlausaldaja või võlgnik põhistama võlgniku olemasolevat maksejõuetust, siis saneerimismenetluse algatamiseks peab võlgnik põhistama selle, et maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. See tähendab, et tegemist on ähvardava maksejõuetusega ning võlgnik ei ole veel maksejõuetuks muutunud.
Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 3 võimaldab ka ähvardava maksejõuetuse tõttu pankrotimenetlust alustada, kuid võlgnik ei ole sellises olukorras kohustatud pankrotiavaldust esitama. Ähvardava maksejõuetuse tõttu ei saa võlausaldaja aga võlgniku pankroti väljakuulutamist üldse nõuda. Seega on ähvardava maksejõuetuse puhul võlgnikul võimalik valida, kas ta soovib esitada pankrotiavalduse või alustada saneerimismenetlust.
Seega peab saneerimisavalduse esitamisel võlgnik põhistama, et tema maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline, ettevõte vajab saneerimist ja ettevõtte jätkusuutlik majandamine on pärast saneerimist tõenäoliselt võimalik.
Saneerimise välistab üksnes püsiv maksejõuetus. Saneerimisavalduse esitamise hetkeks ei tohiks olla tekkinud makseraskust maksete katkemise tähenduses. Saneerimisest tuleks saneerimisseaduse (SanS) §-dele 1 ja 2 tuginedes keelduda, kui on ilmselge, et ettevõtja kohustuste, vara ja eeldatavate sissetulekute suhe on selline, et mõistlikke saneerimisabinõusid (mida võlausaldajad ja/või kohus võiks põhimõtteliselt heaks kiita) rakendades ei saavutataks olulise osa jaoks võlausaldajatest või olulise osa kohustuste osas suure tõenäosusega paremat tulemust kui ettevõtja pankroti korral (RKTKm 9. mai 2011, 3-2-1-25-11, p 35).
Kui samal ajal on kohtule esitatud avalduse saneerimis- ja pankrotimenetluse algatamiseks
SanS § 7 lg 4 reguleerib olukorda, kus ettevõtja suhtes on esitatud pankrotiavaldus ja samal ajal (st enne pankrotimenetluse algatamist) on ka ettevõtja esitanud avalduse saneerimismenetluse alustamiseks. Sellisel juhul liidetakse avaldused ühte menetlusse ja avaldused vaatab läbi kohus, kellele esimesena avaldus esitati.
SanS § 8 lg 2 p 1 sätestab keelu algatada saneerimismenetlus, kui isiku suhtes on juba algatatud pankrotimenetlus. Sätte mõte kinnitab seda, et enne saneerimismenetluse algatamist peab olema täiesti selge, kas ettevõtja on püsivalt maksejõuetu või mitte.
SanS § 11 lg 1 p 4 aga reguleerib olukorda, kus pärast saneerimismenetluse algatamist soovib võlausaldaja taotleda ettevõtja suhtes pankrotimenetluse algatamist. Sellisel juhul võtab kohus pankrotiavalduse küll menetlusse, kuid lükkab pankrotimenetluse algatamise otsustamise kuni saneerimiskava esitamise kuupäevani edasi. Kava kinnitamisega jätab kohus pankrotiavalduse rahuldamata või kui kohus lõpetab saneerimismenetluse enne tähtaja lõppu, jätkab kohus toiminguid pankrotiavaldusega.
Võlausaldajate ja võlgniku huvide kaalumine
Saneerimiskava kinnitamisel peab kohus hindama võlgniku ja võlausaldajate huve. Võlausaldaja huvid võidakse saneerimismenetluses teatud määral kõrvale jätta, et tagada võlgniku huvisid. Määravaks võib saad vaid see, kui võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Saneerimiskavas tuleb hinnata ka seda, mis saaks võlausaldajate nõuetest, kui saneerimiskava jäetakse kinnitamata ehk millised oleksid võlausaldajate võimalused nõuete rahuldamiseks pankrotimenetluses. Kohus peab kontrollima, kas saneerimiskava kinnitamata jätmist taotlenud võlausaldajatele tagatakse saneerimismenetluses kava täitmisel nõuete rahuldamine oluliselt mitte väiksemas ulatuses sellest, mida neil oleks tõenäoliselt võimalik saavutada pankrotimenetluses (RKTKm 9. mai 2011, 3-2-1-25-11, p 49).
Mida pikem on kava tähtaeg, seda põhjalikumalt tuleb anda n-ö pankrotihinnang, arvestades mh raha väärtuse eeldatavat vähenemist ajas ja selle hüvitamiseks pakutavaid meetmeid (täiendava intressi maksmine, osaluse võimaldamine ettevõtja kasumis vms) (RKTKm 9. mai 2011, 3-2-1-25-11, p 55).
Kokkuvõttes on ettevõtte saneerimine eelistatud olukorras, kus ettevõttel on reaalne võimalus abinõude rakendamisel makseraskused ületada ja oma tegevust jätkata.
Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo