Mis on tasuta kasutamise leping?
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 sätestab, et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Sellise lepingu esemeks võivad olla asjad või muud hüved, reeglina siiski asjad.
Kõige lihtsam näide asja tasuta kasutamisest on olukord, kus üks sõber laenab teisele sõbrale midagi, ilma ootuseta selle eest vastusooritust (nt raha) saada. Samas tuleb igat üksikjuhtumit eraldi hinnata. Päris nii ei ole, et annad sõbrale korraks kirjutusvahendi kasutamiseks ja sellega on koheselt sõlmitud tasuta kasutamise leping. Tuleb eristada tavalisi “viisakussuhteid” ja tahet lepingut sõlmida. Tavaliselt sõlmitakse tasuta kasutamise lepinguid olukorras, kus korteriomand antakse kasutusse ilma selle eest üüri saamata. Näiteks võib korteriomanik anda oma korteri enda ettevõttele tasuta kasutamiseks. Tasuta kasutamise lepingule viitavad poolte kokkulepped, nt kasutamise tähtaeg, kasutaja kohustus teha esemega seonduvaid kulutusi või kasutada seda kindlal viisil.
VÕS § 392 lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil. Kui üldjuhul ei ole kasutajal kohustust eset ilmtingimata kasutada, siis võib kasutusse andja selle siiski lepingus ette nähta. Näiteks lepivad pooled kokku, et kasutajal on kohustus kasutusse andja suvilas elada aastaringselt suvila säilitamise eesmärgil. Kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta (VÕS § 392 lg 2).
Tasuta kasutamise lepingule ei ole kehtestatud vorminõuet. Seega on tasuta kasutamise leping vormivaba. Lepingu võib sõlmida nt suuliselt, kirjalikult, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (e-kiri, sotsiaalmeedia vestlus).
Tasuta kasutamise lepingu alusel asja üleandmisel muutub kasutaja asja otseseks valdajaks. Asja omand tasuta kasutamise lepingu sõlmimisel üle ei lähe.
Tasuta kasutamise leping ja selle eristamine tasulistest lepingutest
Lepinguid liigitatakse tavapäraselt tasulisteks ja mittetasulisteks. Tasulised lepingud on näiteks üürilepingud või müügilepingud ning tasuta lepingud on kinkelepingud või tasuta kasutamise lepingud. Peamine vahe tasulise ja tasuta lepingu vahel seisneb selles, et tasulise lepingu puhul on lepingupooltel vastastikused kohustused. Näiteks üürileandja üürib välja korteri ja üürnik maksab selle eest üüri. Tasuta lepingu puhul on tavaliselt põhikohustus vaid ühel lepingupoolel ning teisel poolel pole tasu maksmise kohustust.
Kasutamist loetakse tasuta kasutamiseks eelkõige siis, kui kasutaja ei ole kohustatud vastusoorituseks. Näiteks üürilepingu tasuta kasutamise lepingust eristamisel on oluline, kas kasutajal lasub vastusoorituse tegemise kohustus. Kui kasutaja on teinud korteri kasutamise eest korteris ulatusliku remondi, siis võib tegemist olla hoopis vastusooritusena korteri kasutamise eest. Sellisel juhul võib poolte vahel olla sõlmitud üürileping (Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-20-7541, p 55). Samas on Riigikohus leidnud ka seda, et sümboolse üüriga üürileping võib olla hoopis tasuta kasutamise leping (Riigikohtu 13.01.2016 otsus tsiviilasjas ne 3-2-1-162-15, p 17).
Kasutaja kohustus vastavalt poolte kokkuleppele tasuda korteri kommunaalteenuste ja korteriühistuga seotud kulude eest, ei muuda lepingut tasuliseks. Selliseks kohustuseks annab aluse VÕS § 391 lg 1, mis sätestab, et kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud (Tartu Ringkonnakohtu 20.05.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10488, p 7). Samuti on leitud, et kui kasutaja kohustub tasuma äritegevuseks vajalike kommunikatsioonide ja kulude eest, siis enda äritegevuse ja hoone kasutamisega (sh kommunaalkulude) seotud kulude kandmise kohustus ei muuda lepingut tasuliseks (Tartu Ringkonnakohtu 14.09.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-22-9160, p 8).
Kasutusse antud esemele tehtud kulutused
VÕS § 391 lg 1 sätestab, et kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud. Kulutuste vajalikkuse hindamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 punktist 1. Selle kohaselt on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Kasulikke ega toreduslikke kulutusi tasuta kasutamise lepingu alusel ei hüvitata. Kasulikud on need kulutused, millega eset oluliselt parendatakse, st kulutused, mille tagajärjel muutub ese paremaks, eseme funktsionaalsus või väärtus suureneb. Toreduslikeks ehk luksuslikeks kulutusteks loetakse need kulutused, millega taotletakse peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu.
Muude kui VÕS § 391 lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Kasutajal on õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik (VÕS § 391 lg 2).
Tasuta kasutamise lepingu järgsed kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks aeguvad VÕS § 395 lg 2 järgi kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest. Käsundita asjaajamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest (TsÜS § 149 esimene lause).
Kasutusse antud eseme tagastamiskohustus
Kasutaja peab kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama (VÕS § 393 lg 1). Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Üldreeglina ei tohi kasutusse andja lepingut enne selle eesmärgi saavutamist üles öelda. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada (VÕS § 393 lg 2).
Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 393 lg 3). Tähtajatu tasuta kasutamise lepingu võib üles öelda ilma põhjuseta. Tähtajatule tasuta kasutamise lepingule kohaldatakse VÕS § 195 lg 3, mis sätestab, et püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu, mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele poolele. Kohtupraktikas on leitud, et tähtajatu tasuta kasutamise lepingu võib üles öelda vormivabalt (Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-20-13207, p 12). Samas peab hilisema vaidluse korral olema võimalik tõendada, et ülesütlemine kui tahteavaldus on lepingu teisele poolele kätte toimetatud.
Kulumisjälgede kõrvaldamine ei ole tasuta lepingu alusel asja kasutaja kohustus. VÕS § 392 lg 3 sätestab, et kasutaja ei vastuta kasutusse antud eseme lepingulisest kasutamisest tingitud muutumise või halvenemise eest. Kui aga kasutaja poolt lepingu rikkumise tõttu on ese muutunud või riknenud, võib kasutusse andja esitada kasutaja vastu kahju hüvitamise nõude rikkumise eest, mis tekkis muul põhjusel kui eseme lepingulise kasutamisega. Kasutusse andja kahju hüvitamise nõuded kasutusse antud eseme muutusest või rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks aeguvad kuue kuu jooksul eseme tagastamisest (VÕS § 395 lg 1).
Kasutusse antud asja tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema lepingu lõppemisega (VÕS § 395 lg 3).
Tähtajalise tasuta kasutamise lepingu erakorraline ülesütlemine
Kasutustähtaja jooksul võib kasutusse andja lepingu üksnes erakorraliselt üles öelda lepingus kokkulepitud või VÕS §-s 394 sätestatud tingimustel. Näiteks, kui tasuta kasutamise lepinguga sooviti isikule anda eseme tasuta kasutamise õigus tema eluajaks, on tegemist tähtajalise tasuta kasutamise lepinguga, mida saab üles öelda üksnes erakorraliselt lepingus kokku lepitud tingimustel või VÕS §-s 394 sätestatud alustel (Riigikohtu 07.06.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-21-2836, p 18).
VÕS § 394 sätestab lepingu erakorralise ülesütlemise võimaluse kasutusse andja poolt järgmistel juhtudel:
- ta vajab eset ettenägematu asjaolu tõttu;
- kasutaja kasutab eset vastuolus VÕS §-s 392 sätestatuga, eelkõige kui ta annab eseme kasutamise õigustamatult üle kolmandale isikule või kui ese on tõsiselt ohustatud kasutaja kohustuste rikkumise tõttu;
- füüsilisest isikust kasutaja sureb või juriidilisest isikust kasutaja lõpeb.
Viidatud punktides olev loetelu ei ole ammendav. Seaduses nimetatud alused loetakse mõjuvateks, ilma et kasutusse andja peaks seda tõendama. Lisaks võib aga erakorralisi ülesütlemise aluseid tuletada VÕS §-st 196, mis toob välja mõjuvate põhjuste loetelu. Välistatud ei ole tasuta kasutamise lepingu ülesütlemine ka muul mõjuval põhjusel.
Tasuta kasutamise lepingu erakorralisele ülesütlemisele kohalduvad lisaks VÕS § 196 lõiked 1 ja 2. Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (VÕS § 196 lg 1). Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik VÕS § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel (VÕS § 196 lg 2).
Kui soovid sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis aitama. Meie kontaktid leiad siit.