Mis on kinkeleping?
Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 sätestab kinkelepingu legaaldefinitsiooni. Selle kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme. Liaks kohustub kinkija tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
Seega on kinkelepingu põhitunnuseks kokkulepe, millega kinkija kohustub hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kinkelepingu olemasolu üle otsustamaks on seega oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Näiteks on Riigikohtu praktikas leitud, et üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping (Riigikohtu 01.03.2017 otsus asjas nr 3-2-1-145-16, punkt 13.1).
Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta saab selle eest ka vastutasu, ei ole tegemist kinkelepinguga (Riigikohtu 09.12.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, punkt 14).
Kingisaaja ei ole kohustatud kingitust vastu võtma ja võib sellest keelduda. Vaikimist kinke tegemise ettepanekule ei loeta aktseptiks, küll aga kinke vastuvõtmist. Kui kingisaaja võtab kinke vastu, ei muutu koormised ja kohustused automaatselt kinkelepingu osaks, selleks peab kingisaaja oma tahet väljendama.
Kinkelepingu koormised ja kohustused
Kinkelepingus võib kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi (VÕS § 265 lg 1), mis annab kinkijale täitmisnõude kingisaaja suhtes. Sellised koormised ja kohustused ei muuda kinkelepingut automaatselt tasuliseks lepinguks. Lepingu tasulisuse üle otsustamisel on oluline hinnata, kas lubadus kinkida on seotud vastutasuga või mitte. Samas ei loeta vastutasuks teise poole kohustusi, millel puudub materiaalne eesmärk.
Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist (viidatud lahend 3-2-1-119-09, punkt 14).
Kui koormised ja kohustused ületavad olulisel määral kinke enda väärtuse, võib tekkida küsimus, kas tegemist on siiski tasulise lepinguga. Seda tuleb igal üksikul juhul eraldi hinnata. Kui kingisaaja kohustused ja koormised ületavad kingitud eseme väärtuse, võib kingisaaja nõuda eseme väärtust ületavate kulude hüvitamist (VÕS § 265 lg 4).
Näiteks võib kinkelepingu koormis olla kinnisasja tähtajatu tasuta isiklik kasutusõigus kinkija kasuks. Kinkelepinguga seotud koormisega koos võidakse omandada täiendavalt ka seadusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi. Näiteks sätestab asjaõigusseaduse (AÕS) § 227 lg 2, et isik, kellel on isiklik kasutusõigus elamule, võib elamusse majutada oma perekonnaliikmeid, samuti isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Samuti võib kinnistu kinkida koos kohustusega kanda kinnistu kasutamisega seotud või sellel asuva hoone remondikulud ja muud jooksvad kulud.
Kinkelepingu vorm
Üldreegli järgi peab kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti (VÕS § 261 lg 1).
Kinkeavaldus peab olema vormistatud kirjalikult, kui seaduses ei ole ette nähtud rangemat vormi. Näiteks peab AÕS § 119 lg 1 kohaselt tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Notariaalselt tõestatud vormis peavad olema tehtud nii kinkija kui ka kingisaaja tahteavaldused. See tähendab, et kui kinkelepingu esemeks on kinnisasi, peavad kokkulepped koormiste või kohustuste kohta sisalduma samuti notariaalses lepingus.
Vorminõude eesmärk on kaitsta kinkijat läbimõtlematute avalduste tegemise eest. Samuti täidab vorminõue ka tõendamisfunktsiooni, kui kinkija soovib kingisaajale panna koormisi või kohustusi. Kui vorminõue ei ole täidetud, siis ei saa ka kingisaaja nõuda kohustuse täitmist (kinkelepingu eseme üleandmist).
Kinkelepingu vormipuuduse kõrvaldab kohustuse täitmine. Kui kirjalikku vorminõuet ei järgita, kuid kinkelepingust tulenevad kohustused täidetakse, siis loetakse kinkeleping sellegipoolest kehtivaks (VÕS § 261 lg 2). Piisab, kui kinkija on alustanud täitmist, leping ei pea olema juba täidetud.
Kui kinkelepingu esemeks on kinnisasi, kõrvaldab vormipuuduse AÕS § 119 lg 2 kohaselt asjaõiguslepingu sõlmimine ja vastava kande tegemine kinnistusraamatusse.
Kinkija üleandmiskohustus
Kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks (VÕS § 263). Ka VÕS § 256 lg 1 sõnastusest on selge, et kinkija peab andma kingisaajale kinkelepingu eseme üle.
Kui kinkija ei anna kinkelepingu eset üle, kuuluvad kohaldamisele lepingu rikkumise puhul sätestatud õiguslikud tagajärjed (VÕS § 100 jj). Kingisaaja võib nõuda kohustuse täitmist (VÕS § 108), lepingust taganeda (VÕS § 116), nõuda kahju hüvitamist (VÕS § 115). Arvestama peab sellega, et VÕS § 264 lg 5 kohaselt ei pea kinkija kinke üleandmisega viivitamise korral maksma viivist ega välja andma kingitud esemest saadud kasu.
Kas vajate õigusabi kinkelepingu koostamisel ja sõlmimisel?
Kui soovite sellel teemal õigusabi, on RAND Õigusbüroo valmis teid meeleldi aitama.
📞 Helista: +372 5558 2542
📩 Kirjuta: info@randlegal.ee
📋 Broneeri konsultatsioon: https://www.randlegal.ee/broneeri-aeg/