Elukaaslaste vara jagamine lahkuminekul võib tekitada keerulisi õiguslikke küsimusi. Kui abielu lahutamisel lähtuvad pooled vara jagamisel vararežiimi valikust tulenevatest reeglitest ja perekonnaseadusest, siis abieluvälise kooselu lõppemisel võib endistel elukaaslastel vara jagamisel tekkida põhjendatud küsimus kohalduvate õigusnormide kohta. Erinevalt abielu lahutamisest ei kohaldu abieluvälise kooselu lõppemisel automaatselt abikaasade vara jagamise reeglid. Vaidlused tekivad eelkõige siis, kui kooselu ajal on omandatud või parendatud ühist vara, üks pool on teinud teisele poolele kuuluvale kinnisasjale investeeringuid, tasunud laenumakseid vms.
Viimase kümnendi kohtupraktikat vaadates on üheks keskseks küsimuseks kujunenud, millal võib abieluvälises kooselus kohaldada seltsingulepingu sätteid ning millal mitte. Riigikohus on teinud sel teemal mitu olulist lahendit. Praktikast nähtub, et kohtud on liikunud väga selge eristuse poole. Eristatakse seltsinguvara jagamist, vara juurdekasvu hüvitamist, kaasomandi lõpetamist ja tavapäraseid kulutuste hüvitamise nõudeid.
Elukaaslaste varanõuded ja nõuete aegumine
Praktikas võib tekkida olukord, kus üks elukaaslane on näiteks 20 aastat tagasi rahastanud teisele kuuluva kinnisasja renoveerimist või tasunud laenumakseid teise eest. Sellisel juhul võivad võimalikud nõuded kooselu lõppemise hetkeks olla juba ammu aegunud. Seejuures nõustub käesoleva artikli autor 2023. aasta Juridica 2023/4-5 artikli „Abieluväline kooselu – seltsinguga või seltsinguta“ autoritega selles, et võimaliku nõude aegumine ei saa olla põhjuseks, miks õigussuhe ümber kvalifitseerida või miks hakata kohaldama seltsingu sätteid olukorras, kus pooled tegelikult seltsingulepingut ei sõlminud. Artikli autorid märgivad tabavalt, et seaduselünk võib olla ka seaduse teadlik mõte ja eesmärk. Kui kaks teovõimelist täiskasvanud isikut otsustavad oma varalisi suhteid mitte reguleerida ei abielu ega lepinguga, siis võibki seadusandja tahe olla see, et nende omavahelised võimalikud nõuded alluvad tavapärastele aegumisreeglitele.
Sellest vaatenurgast ei ole aegumine süsteemiviga, mida tuleks kohtulikult parandada, vaid teadlik osa eraõiguslikust korrast. Aegumise eesmärk on tagada õiguskindlus ja õigusrahu. Kui inimene soovib tagada oma investeeringute kaitse, saab ta sõlmida lepingu, vormistada omandisuhted või abielluda. Kui ta seda ei tee, võtab ta ühtlasi riski, et võimalikud nõuded võivad aja jooksul aeguda.
Samas on Riigikohus aktsepteerinud võimalust kohaldada teatud tingimustel seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras. Selliselt saab nõuda ühiselt loodud majandusliku väärtuse hüvitamist ka juhul, kui vara ise ei kuulu seltsinguvara hulka. See näitab, et kohtud peavad mõnes olukorras vajalikuks vältida tulemusi, kus ühe poole märkimisväärne panus jääks täielikult kaitseta pelgalt seetõttu, et formaalset kokkulepet ei sõlmitud.
Kas abieluväline kooselu tekitab ühisomandi?
Praktikas kohtab sageli arusaama, et kui inimesed elavad pikka aega koos, soetavad kodu ja kannavad kulusid ühiselt, tekib neil varasuhtes midagi ühisvara sarnast.
Riigikohus selgitas ja kordas 14. oktoobril 2026 varasemat kohtupraktikat, mille järgi ühisomand saab AÕS § 70 lg-s 5 väljenduva ühisomandi tekkimise aluste numerus clausus’e põhimõtte järgi tekkida vaid seaduses sätestatud juhtudel. Näiteks lähevad ühisomandisse varaühisuse kestel abikaasade omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (PKS § 25). Ühisomandisse lähevad ka seltsingulepingu sõlminud isikute tehtavad panused ning seltsingu jaoks omandatud vara (VÕS § 589 lg 1). Seejuures peab kinnisasja soetamiseks seltsinglaste ühisomandisse eseme omandamisleping (seltsinguleping) olema sõlmitud notariaalses vormis (AÕS § 119 lg 1 ja § 120 lg 1). Ühisomand tekib ka juhul, kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (PärS § 147). Sellisel juhul kuuluvad kõik pärandvaraks olevad esemed pärijate ühisomandisse. Abieluväline kooselu ühisomandit ei tekita ja tekkinud omandisuhteid ei muuda. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse ning selle omanike ring säilib kuni eseme kehtiva võõrandamiseni (RKTKo 2-23-5185, punkt 12).
Eelnev tähendab, et kooselu kestus, ühiste laste olemasolu või ühine majapidamine ei anna iseenesest õigust nõuda teise isiku vara jagamist. Abieluväline kooselu automaatselt ühisvara ei tekita. Sellisel juhul võib olla põhjendatud nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, mis on rahaline nõue. Seega ei tähenda elukaaslaste vara jagamine lahkuminekul automaatselt vara võrdset jagamist, vaid sõltub sellest, kellele vara kuulub ja milline nõue võib teisel elukaaslasel olla.
Millal kohaldub elukaaslaste vahel seltsinguleping?
VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega (VÕS § 580 lg 2).
Seega iseloomustavad seltsingulepingut eelkõige ühine eesmärk, panuste tegemine, ühine tegutsemine eesmärgi saavutamiseks, vähemalt mingil määral majanduslik siht. Seltsinguleping ei teki sellepärast, et inimesed armastavad teineteist või elavad koos. Seltsing eeldab midagi enamat kui lihtsalt perekondlikku või emotsionaalset suhet. Seltsinguleping võib olla olemas siis, kui pooled on tegelikult kokku leppinud ühise majandusliku eesmärgi saavutamises. Näiteks võib see kokkulepe seisneda ühise talu rajamises, ühiseks investeerimiseks kinnisasja omandamises, tulu teeniva vara soetamises ja arendamises. Riigikohus tuvastas 26. juuni 2024 otsuses asjas nr 2-20-10878 seltsinguna olukorra, kus elukaaslased olid omandanud talu ja tegelenud ühiselt talumajapidamise arendamisega. Seal ei olnud küsimus üksnes kooselus, vaid ühises majanduslikus tegevuses. Oluline on poolte ühise tahte tuvastamine, mitte ühe isiku soov või tagantjärele tekkinud arusaam.
Vara juurdekasvu hüvitamine elukaaslaste lahkuminekul
Elukaaslaste vara jagamine võib toimuda ka vara juurdekasvu hüvitamise kaudu, kui selleks vajalikud õiguslikud eeldused on täidetud. Kui suurema väärtusega ese ei kuulu seltsinguvara hulka, ei tähenda seltsinguvara jagamine eseme enda jagamist. Jagada tuleb vara väärtuse juurdekasv ehk ühiselt loodud majanduslikku väärtus.
Seltsinguvara jagamise ja vara juurdekasvu hüvitise nõude alused on erinevad. Seltsinguvara jagamiseks peab olema sõlmitud seltsinguleping, tekkinud seltsinguvara ja seltsing lõppenud. Vara juurdekasvu hüvitise nõudmiseks tuleb esile tuua asjaolud, millest nähtub, et pooltel oli mitteabieluline kooselu, mille vältel omandati konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi), mis ei kuulu poolte ühisvara hulka, või loodi ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendati kinnisasjal asuvat elamut). Samuti tuleb selgelt välja tuua, missuguseid olulisi ja võrreldavaid rahaliselt hinnatavaid panuseid tegid pooled eseme omandamiseks või parendamiseks ja kuidas need mõjutasid eseme väärtust. Tõendada tuleb, et pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks (RKTKo 2-23-5185, punkt 16).
Näiteks tuvastas Riigikohus asjas nr 2-23-5185, et ese, mille puhul hageja saanuks nõuda vara juurdekasvu hüvitamist, oli kostjale kuuluv kinnisasi. Samas ei esitanud hageja asjaolusid, millest nähtuks, et ta on teinud olulisi ja võrreldavaid majanduslikke panuseid kinnisasja omandamiseks või parendamiseks. Hageja tegevus poolte kooselu ajal seisnes ühise majapidamise korraldamises ning kostjaga koos talu pidamises. Kostja tasus kinnisasjal asuva elamu ning maatüki eest, võttis pangast laenu elamu renoveerimiseks ja täitis laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud hageja panus võrreldav kostja panusega.
Seltsingu likvideerimise sätete kaudu vara väärtuse juurdekasvu nõudmist on Riigikohus täpsemalt selgitanud 26. juuni 2024 otsuses asjas nr 2-20-10878. Esmalt tuleb VÕS § 602 kohaselt jagada või täita ühised kohustused. Pärast kohustuste täitmist tuleb VÕS § 603 kohaselt tagastada panused või hüvitada panuse väärtus selle tegemise aja seisuga, kui panust ei ole võimalik tagastada. Ülejääv osa tuleb jagada VÕS § 604 kohaselt eelduslikult võrdsetes osades.
Elukaaslaste kaasomandi lõpetamine ja erinevad panused
Praktikas aetakse sageli segamini ka seltsinguvara vaidluseid ja kaasomandi lõpetamise üle toimuvaid vaidluseid. Kui kinnisasi kuulub juba kaasomandisse, kohaldatakse eelkõige kaasomandireegleid. Näiteks rõhutas Riigikohus 29. mai 2025 otsuses asjas nr 2-20-17399, et kohus ei saa lõpetada kaasomandit muul viisil, kui on sätestatud AÕS § 77 lg-s 2, mis on kaasomandi lõpetamise nõude alusnorm. See ei ole võimalik ka juhul, kui kaasomanike panused kinnisasja soetamisse või sellel asuva elamu parendamisse ja hooldamisse on erinevad. See, et üks kaasomanik kinnisasja osa parendab ja hooldab, ei ole omandi tekkimise alus ja sellisel viisil toimides omand ei suurene.
Seega ei saa kaasomandi lõpetamisel muuta kaasomandi osade suurust või osa suuruse alusel arvutatud hüvitist üksnes seetõttu, et üks pool panustas kaasomandisse rohkem. Kui kinnisasi kuulub mõlemale võrdsetes mõttelistes osades, siis lähtutakse ka samasugusest jaotisest. Suuremaid panuseid tuleb vajadusel maksma panna eraldi nõuetega, mitte kaasomandi osade ümberarvestamise kaudu.
Elukaaslaste vara jagamine eeldab konkreetsete asjaolude ja võimalike rahaliste nõuete põhjalikku õiguslikku hindamist. Kui soovite sel teemal rohkem nõu, on RAND Õigusbüroo meeleldi valmis teid aitama. Meie kontaktid leiab siit.